Mass-stabiliseerimine

Pinnase keemilist stabiliseerimist kasutades puudub vajadus loodusliku pinnase suuremahuliseks asendamiseks, kuna olemasoleva pinnase omadusi parendatakse ulatuses, mis rahuldab realiseeritava projekti vajadusi.

Stabiliseerimise põhilisteks eesmärkideks on pinnase tugevuse tõstmine, deformeeruvuse vähendamine, jäikuse suurendamine dünaamilise koormuse korral. Eraldi rakenduseks on saastunud pinnase isoleerimine ja/või neutraliseerimine ning loodust reostavate keemiliste ühendite „lukustamine” sideainega töödeldud pinnasemassiivi.

Pinnaste stabiliseerimist sideaine ja vajadusel täitematerjali lisamisega võib kasutada erinevates infrastruktuuri projektides, näiteks:

• teede, parklate, tänavate, sildade pealesõitude ja raudteede ehituses;
• erinevate kommunikatsioonitrasside rajamisel; aedade, spordiväljakute, basseinide ja prügilate aluspinnaste tugevdamisel;
• tööstushoonete ja laohoonete territooriumite tugevdamisel;
• müratõkkevallide rajamisel; veekogude nõlvade kindlustamisel;
• liiklusest tuleneva vibratsiooni piiramiseks kõrval olevatele rajatistele;
• nõrkade pinnaste stabiliseerimisel (mikro-)tunnelite rajamisel.

Pinnaste mass-stabiliseerimine on meetod nõrkade pinnaste (nt turvas, järvelubi, savi, möll) omaduste parandamiseks kogu mahus, lisades neile sideainet, mille tulemusena vähenevad koormusest tingitud pinnasevajumid ja suureneb pinnasemassiivi stabiilsus.

Mass-stabiliseerimist kasutatakse peamiselt kohtades, kus nõrkade pinnaste paksus jääb 2 kuni 6 m piiridesse.