Tööohutusjuht Alar Tiimla

Ehitusvaldkonnas, kus ohtude ignoreerimisel võivad tagajärjed olla eluohtlikud, on suhtumine tööohutusse äärmiselt tõsine. “Kus on inimfaktor, seal ei saa kunagi asjad olla perfektsed. Tähtis on see, et tööõnnetustele oleks nulltolerants ja ka igast peaaegu-õnnetustest tehtaks järeldused,” sõnab YIT tööohutusjuht Alar Tiimla.

Tööohutus on 50 aasta jooksul teinud läbi tohutu arenguhüppe, mille kiiret edenemist toetavad uued tehnoloogiad ning nutikad lahendused. YIT eesmärgiks on null õnnetust, mis on vägagi realistlik: peagi möödub aasta viies kuu ning saame endiselt südamerahuga öelda, et on olnud õnnetustevaba aasta! Valdkonnas, kus tööõnnetuse riske võimendavad pidevalt muutuvad olud objektil ja individuaalne riskikäitumine, aitab nulleesmärgini liikuda põhjalik planeerimine, koostöö ja ennetus.

Näeb blufist läbi

Ilmselt ei leia YIT platsidelt ühtegi töötajat, kes ei oleks vähemalt korra kohtunud tööohutusjuht Alar Tiimlaga. "Enne ei lähe ükski inimene platsile, kui ta pole minu juhendamist läbinud," ütleb Alar enda tutvustuseks. Ja neid inimesi on palju – igal aastal juhendab ta ligi 2000-3000 inimest, kelle hulgas on nii YIT oma inimesi kui ka alltöövõtjaid, lisaks inimesed ettevõtetest, keda Alar oma vabast ajast koolitab. Tänavu täitub tema viies tööaasta YIT tiimis, ehitusvaldkonnas on tal aga kogemust kokku tublisti üle 20 aasta.

"Tööohutus pole mitte ainult minu töö, vaid ka hobi, mispärast olen aastate jooksul puutunud kokku mitmete eri valdkondadega, kuid ehitus on neist mulle kõige südamelähedasem. Kuna olen ise mitukümmend aastat ehituses töötanud, siis suudan oma tänasel positsioonil ka kõige peenemates detailides süvitsi kaasa mõelda. See on valdkond, kus keegi ei saa bluffida ja mulle öelda, et nii ei saa teha – näen kohe sellest läbi!" muheleb Alar.

Tööohutus pole kuigi demokraatlik valdkond

Alari sõnul on erinevaid lähenemisi kindlasti mitmeid, kuid ise peab ta end konkreetse ja karmi tööstiili viljelejaks. Ja seda teavad ka kõik, kes temaga kokku puutunud on. Ta on veendunud, et tööohutus – ja ehitus üleüldiselt – ei ole kuigi demokraatlik ala. "On erinevaid tööstiile, aga sellisele arutlemisele ja eeldamisele minu raamatus ruumi ei ole. Eeldamine viib sinna, et kvaliteet ei ole ühtlane ning valdkonnas, kus ebakvaliteetse töö tagajärjena võivad inimestele hakata piltlikult öeldes "majad pähe kukkuma", tuleb paika panna kindlad reeglid ning neist ka kinni hoida," sõnab Alar. Loomulikult ei tähenda see, et ei oleks vaja kuulata kolleegide ettepanekuid ning neilt kogutud väärtuslikku sisendit tööohutuse parandamiseks ära kasutada.

Ta on täheldanud, et temaga suhtlusel on tavaliselt kolm etappi: viha, leppimine ja koostöö. "Esmalt ollakse minu peale kurjad – mõeldakse, et ma olen paha inimene, kui nõuan väga rangelt reeglite järgimist. Teine etapp on leppimine ning vaikides püütakse reeglitest kinni hoida. Kolmas staadium on see, kus igasugune trots kaob ning mind juba oodatakse platsile, et partneritena ühise eesmärgi suunas tegutseda – tegelikult tahavad ju kõik, et iga töötaja jõuaks õhtul tervena koju," selgitab Alar.

Tööohutuse arengusuund: nutikad lahendused ja uued tehnoloogiad

Ennetustöö üks olulisemaid komponente on ka kõikide peaaegu-õnnetuste uurimine ning neist järelduste tegemine. Ühe markantsema näitena meenub olukord, kus katuseplekk lõikas kukkudes läbi teele jäänud elektrijuhtme. See oli väga õnnelik õnnetus, sest kahju oli vaid materiaalne. Aga kui alla oleks jäänud inimene, võinuks tagajärjed olla väga traagilised. Analüüsi käigus käidi kõik detailid meeskonnaga läbi ning tehti järeldused, kuidas tulevikus selliseid juhtumeid vältida saaks.

Kuna Alar ei saa igal objektil alati kõrval olla, on töötatud välja mitmeid lahendusi, kuidas objekte igal hetkel turvalisena hoida. Üheks Alari edukaimaks projektiks YIT-s töötatud aja jooksul on aiad ja mehitatud valvega läbipääslad, kus valvur veendub, et iga siseneja oma pääslakaardi registreeriks. "See pole oluline mitte ainult igapäevasituatsioonides, vaid ka näiteks evakuatsiooniolukorras – siis on võimalik kohe vaadata, et kes on millal sisse-välja loginud, keda tuleb veel otsida," räägib ta. Ideaalis võiks elektroonilise kaardi peale märkida ka inimese koolitustaseme, varasema kogemuse ja muu ehitusliku taustaga seotud info – see aga eeldaks riiklikku kontrollisüsteemi, mida täna veel ei ole. "Mina olen igati selle poolt, et selline andmebaas ühel päeval tekiks," ütleb Alar.

Üks nutikatest tööriistadest, mis elu veelgi ohutumaks aitab teha, on nutirakendus, mille abil saab iga ettevõtte nutiseadmega inimene ise objektil ohutusvaatlust teha. Igal objektil on oma unikaalne QR-kood, millega seotult avaneb anonüümne ankeet, kus saab kirjeldada olukorda objektil ning tuua välja kõik head ja vead. Selle süsteemi juurutamine on veel üsna värske, aga kui see toimima saada, saab Alari arvates platsidel ohutusega veelgi parem olema.

Tööohutuse uus dimensioon – COVID-19 kriis

Eelmisel kevadel lisandus tööohutusele veel üks dimensioon: koroonaviirus. Ehitusvaldkonna töö iseloomu ja suurte koosseisude tõttu on riskid väga suured, mis tähendab, et ükski meede pole liiast.

"Oleme loonud hulgaliselt võimalusi käte desinfitseerimiseks, kõikides soojakutes on maskide kandmise kohustus ning oleme viinud külastuste arvu soojakus miinimumini. Hooneteehituse poolel on kõikjal aiad ümber ning valvurist ei pääse mööda keegi, kellel platsile asja pole," toob Alar välja. Heaks praktikaks on saanud mõttevahetused kolleegidega teistest YIT maadest, et jagada parimaid praktikaid.

"Tšehhis tehti kätepesu soodustamiseks näiteks välikätepesukohad, mida oleme ka siin tšehhide eeskujul katsetanud. Soomes piloteeriti märtsikuus töötajate vabatahtlikku kiirtestimist koroonakoerte abil – taas üks väga vahva lähenemine, mida võimalusel isegi katsetaks. Viimasel aastal vahetame kogemusi igakuiselt, et inspiratsiooni jagada ja arutada, millised on tööohutuse parimad praktikad kogu maailmas ja kitsamalt YIT maades," ütleb Alar.

Kes loovad ohutut töökultuuri?

Lihtne vastus – meie kõik. "Juhid annavad selle sisendi, kuidas oleks õige käituda. Kui eeskujuliku käitumise eest tunnustatakse töötajat vastava palgaga, neid kiidetakse ning iga tiimiliige saab tervelt koju minna, siis see ongi kultuuri loomine," arvab Alar. Iga kvartali lõpus valib juhtkond tema ettepanekul ka parima tööohutuse tasemega objektitiimi, keda tubli panuse eest premeeritakse.

Kuid mis saab neist, kes otsustavad reegleid ignoreerida? "Minu lähenemine on see, et esimene kord hoiatan, järgmisel korral saadan juba objektilt minema. Korduvate rikkumiste eest on ette nähtud ka trahvid," ütleb ta ja sõnab, et üldiselt tuleb karmi lähenemist ette ikkagi harva, sest enamik meeskonnaliikmetest saavad isegi aru, kui oluline on tagada platsidel kõigi inimeste ohutus.